Üks asi on tagasi juurte juurde minemisest ja maalähedasest elust rääkimine, teine asi on seda elu päriselt elada ning kohaneda igapäevaeluga Gruusia põllumehena. 

Mina ja Temur - meie istanduse rehabiliteerimisprotsessi töödejuht.

Viimase 12 kuu jooksul olen Gruusias käinud 11 korda, aga enne selle aasta märtsi algust ei ole ma püsivamalt Kutaisis elanud ja tööd meie esimeses istanduses korraldanud. Esimesed istanduse taastustööd on läbi viidud teise ettevõtte poolt ja meie osalust esialgu igapäevatöös vaja ei olnud. See protsess jõudis lõpule veebruaris- pea kaks kuud pärast algset tähtaega. Samas ei olnud see suur probleem, kuna talveperioodil ei oleks siin väga palju teha olnud. Märtsi alguses tulin suure kohvriga siia, võtsin vastu võtmed majja, mida tiimiga Kutaisis rendime ja püüdsin sisse elada. 

11 reisi Gruusiasse viimase 12 kuu jooksul.

Ma olen piisavalt kaua maailmas elanud, et teada- tavaliselt ei lähe asjad nii nagu plaanitud, seega olin valmis selleks, et algus saab olema keeruline. Olin valmis ka selleks, et tegutsen peamiselt üksi kuni teised tiimiliikmed aprilli keskel saabuvad. Kõige olulisem kogu teekonna juures on olnud, et olen oma uut elu põllumehena nautinud, isegi kui kõik katsumused ei ole tingimata nii nauditavad olnud. Nüüd, kuu aega hiljem, olen ma üsna palju õppinud, lahendanud meie esimese kriisi ja sealjuures mingil moel sama entusiastlikuks jäänud, kui alguses :). Edasi saab minna vaid paremaks. 

Mida ma olen Gruusia ja Kutaisi kohta õppinud?

Esiteks. Olen aru saanud, et tegelikult on olemas kolm erinevat Gruusiat- Tbilisi, Batumi ja kõik muud kohad (sealhulgas ka minu uus teine kodu Kutaisi). Tbilisis on soovi korral täiesti edukalt võimalik elada sarnaselt nagu Tallinnas, Hamburgis või mis iganes muus Euroopa suurlinnas. Kutaisi on pisut teistsugune. Siinne elu meenutab mulle paljuski Eestit umbes 20 aastat tagasi. Näiteks ei ole siin suuri kaubanduskeskusi ja enamik ostlemisest toimub suurtel turgudel, kus sajad kaupmehed müüvad kõikvõimalikke tooteid laias sortimendis, päritolus ja kvaliteedis. Esimene suur kino avati kuu aega tagasi ning ootame huviga esimest supermarketit, mis loodetavasti selle aasta jooksul valmib. 

Teiseks. Gruusia maapiirkondades on inimsed pikalt elanud “ellujäämisrežiimil”. Enamike jaoks ei ole viimase 25 aasta jooksul stabiilset töökohta olnud. Mõned on kolinud Tbilisisse, mõned Türki, Kreekasse või Venemaale. Kes on jäänud, on õppinud elama ilma püsiva sissetuleku ja tööta. Väikeses maja kõrval asuvas aias kasvavad oma tarbeks juur- ja puuviljad, igal perel on lehm, või kaks, ja veini, juustu ja muud (tavaliselt väga maitsvat) toitu tehakse ise. Ja kui võimalus tekib, tehakse läheduses või Türgis ajutisi tööotsi. 

Kui mõne lühiajalise töö tegemiseks on vaja 10 töölist, siis võib lihtsalt mõnda lähedal asuvasse külla mina ja järgmisel päeval on istanduses 10 inimest, kes on valmis tööga alustama. Inimesed tahavad tööd teha. Samas on tõsi, et viimase 20 aastaga on arusaam töötamisest saanud sellise vaba ja voolava mõõtme, mida on pisut keeruline mõistlikult koordineerida. Grusiinid on üldiselt rõõmsad ja sõbralikud, aga ebastabiilsest majandusest tingituna ei tee inimesed külades pikemaid tulevikuplaane. Päev päeva haaval elades ning võimalikult hästi muutuvate oludega kohanedes püütakse saada võimalikult vähese vaevaga võimalikult palju kasu. Tulevikku ette ei tea ning seetõttu ei ole selle nimel ka mõtet väga palju pingutada või liiga palju paremale homsele loota.

Kutaisi turg. Foto: Tomi-Andre Piirmets

Mida ma olen õppinud enda kohta? 

Ma ei ole üldiselt see tüüp, kellele väga meeldiks ringi joosta, päevas 20 uue inimesega rääkida ja asju korraldada. Kuigi ma olin ka ettevõtte tegevjuhina kontoris istumise ja teoretiseerimise asemel rohkem “käed küljes”-tüüp on ettevõtja elu pisut teistsugune. Süsteeme, spetsialiste ja asjatundjaid abistamas ei ole. Oled oma tegemistes koos oma väheste partneritega üksi ja pead lihtsalt samm-sammult edasi liikuma. Iga päev toob uue probleemi või küsimuse, mis vastust otsib ning enamasti ei ole lahendus teada enne, kui teemasse süvened ning õiget suunda leida püüad. Tavaliselt on esimene lahendust ebapädev või lihtsalt rumal. Siis õpid ja muudad tegutsemist. 

Kui rääkida tee kasvatusest Gruusias, siis on üllatav, et väga lihtne on leida hulgaliselt eksperte, kellel on teetööstusega varem kokkupuuteid või kogemusi. Kui aga konkreetsemaid küsimusi küsida, siis on arusaam lahendustest tihti totaalselt erinev. Üks ütleb, et ilma väetiseta kindlasti midagi kasvatada ei saa, teine, et väetist pole üldse tarvis. Üks ütleb, et põõsaid tuleks kindlasti kärpida, teine, et see on kõige hullem asi, mida teha võiks. Üks ütleb, et parim viis istanduse taastamiseks on kõik põlema panna, teine, et esimene on idioot. 

Mida ma olen õppinud meie istanduse kohta? 

Ausalt öeldes on iga kord pärast Eestis käimist Gruusiasse tagasi tulles ja istandustes ringi käies tunne, et kõike on liiga palju. Teha on tohutult palju. Ja õppida. Õnneks olen ma alati õppimis- ja kohanemisvõimet enda suurimateks voorusteks lugenud. Viimaste nädalate peamine õppetund on olnud Gruusia kevade jõud ja kiirus. Märtsi keskel ei olnud põhimõtteliselt midagi rohelist ja tundus, et istanuduses kasvava sõnajala vastu sõjaplaani pidamisega on veel parasjagu aega. Kaks nädalat hiljem on põllud vallutanud heleroheline sõnajalameri, mis paiguti on pea meetri kõrgune… Oeh.. Lõpuks võidame nagunii! 

Nüüd on aprilli keskpaik ja enamik meie tiimist on lõpuks koos ja täielikult ees ootavateks väljakutseteks valmis. Game on. 

Kristiina, Hannes, Miina, Tomas. Foto: Tomi-Andre Piirmets