Õues on lumi ja -5 °C, kevadest ei ole veel ühtegi märki näha. Tegelikult ei ole aga üldse palju aega jäänud, kuni me lendame tagasi Gruusiasse, et alustada teist hooaega teefarmeritena. Seega on ka viimane aeg, et eelmine aasta kokku võtta.
Niisiis, 2018. aasta alguses olin ma just töölt ära tulnud ja valmistusin selleks, et hakata Gruusias teed tootma. Isegi praegu seda kirja pannes kõlab see endiselt natuke hullumeelsena :) Kas aasta läks nii nagu seda ette kujutasin? Muidugi mitte! Kuid see ei läinud ka halvemini või paremini, lihtsalt teistmoodi. Kui sa kolid riiki, kus seni oled viibinud vaid turistina ning sa teed midagi esimest korda oma elus, siis lihtsalt ei ole midagi millele oma ootustega tugineda.
Niisiis, tee ja Gruusia. Mida te olete mulle õpetanud?
Kannatlikkus.
Kõik teavad, et põllumajandust ei saa tagant kiirustada, eks? (vähemalt mitte mahepõllumajandust) Noh, me teadsime ka seda ja alguses tundus normaalne, et asjad liiguvad väga aeglaselt, lõppude lõpuks proovisime me üles äratada midagi, mis oli viimased 30 aastat maganud. Seega läks enamik meie energiast umbrohuga võitlemisele, selleks, et teetaimedel oleks üldse mingi võimalus kasvama hakata. Samas oli meil kogu aeg mingi lootus õhus, et mõned kohad on vaja veel umbrohust vabastada ning natuke on vaja veel vihma ja siis kohe-kohe võtab tee need põllud enda kontrolli alla. Seda aga ei juhtunud ja juuli keskpaigas helisesid häirekellad minu peas juba päris tugevalt, sest põldudel ei olnud väga midagi muutunud. Asjaolu, et põllumajandus ongi pikaajaline protsess, olid täiesti ebaolulised faktid, kui vaatasin neid tühjasid põldusid, ärevus kasvamas. Tollel hetkel võis meie istandusest leida mõne väikese teetaime ja seda ka suure otsimise peale. Ma olin juba üpris kindel, et sel aastal ei saa me mingit saaki sealt.
Me püüdsime olla positiivsed ja õnneks oli meil nii palju muid asju ka vaja teha, et ei olnudki aega istuda ja selle pärast muretseda. Ja juba augustis tasuski ootamine ära! Peaaegu üleöö hakkas kõik väga kiiresti muutuma, tekkisid ilusad teepõõsaste read ja meie põld nägi kohati välja juba peaaegu nagu päris teeistandus. See tunne, kui see lõpuks juhtus... seda ei oskagi sõnadesse panna!
Rõõm.
Üks põhjuseid, miks me selle projektiga alustasime, oli unistus, et tunneksime rõõmu igast päevast. Idee oli ju hea, aga millegi nullist alustamine ja veel valdkonnas, millega keegi meist ei ole varem kokku puutunud, ei ole just päris jalutuskäik pargis ning seetõttu unus see esialgne mõte üsna kiiresti ära. Mitte, et meile ei meeldinud see, mida me tegime, kuid me läksime endiselt närvi ja stressi, kui asjad ei läinud nii nagu planeerinud olime. Unustasime nautida hetke. Ja see on koht, kus tulid mängu grusiinid oma positiivse ja muretu ellusuhtumisega. Kuigi elu Gruusia külades on üsna raske, on hämmastav, kui rõõmsameelsed ja külalislahked inimesed siiski on. Elu ja inimesed Gruusias meenutasid meile, et tuleb nautida väikeseid asju ja väärtustada igat hetke. Ja kuigi me leidsime end siiski sageli keset kaost, siis lõpuks loksusid asjad alati paika, olenemata sellest, kas lasid endal närvi minna või võtsid asja huumoriga. Ja ausalt öeldes on see viimane variant palju nauditavam 🙂 Gruusia loodus koos oma imelise maastikuga on veel üks asi, mis hoiab naeratuse näol, nii et ootan juba põnevusega kevadet, et minna tagasi ja lihtsalt vahtida neid ilusaid mägesid :)
Võime kohaneda.
Igapäevaelus oli ka palju väiksemaid õppetunde. Nagu näiteks see, et hakkasin Gruusias autoga sõitma, kuigi esialgu olin ma täiesti veendunud, et ei tee seda sealses liikluses mitte kunagi (ma ei ole küll kindel, mis plaan mul oli, et kuidas ma ringi liigun..?). Kogu see liiklusemäsu tundus lihtsalt tohutu kaosena, millel on väga vähe reegleid ja iga katse ringristmikule siseneda on nagu vene rulett. Ma arvan endiselt, et see on päris hull, aga kuna ei olnud muud võimalust, siis tuli kohaneda. Nüüd ei ole mul mingit probleemi sõita Kutaisi kõige suurema autoga (turvaline valik, kuna kõik annavad teed) või autoga, millel on rool valel pool. Sa kohaned, nii see lihtsalt on.
Ma sain ka teada, et maanteel lebav lehm/koer/kass/kits/part/siga ei ole kusagilt jooksu pannud ja ei leba suurest segadusest keset teed ning teda ei ole ka alla aetud (suure tõenäosusega). Ta teeb lihtsalt lõunauinakut, kuna see tundus sobiv koht olevat. Tal on ka täiesti ükskõik, mida sa teed selleks, et teda eest ära saada, teda lihtsalt ei huvita. Seega leiad ise variandi, kuidas mööda saada.
Uus kogemus oli ka istanduses töö tegemine, kui väljas on 40 °C ja lauspäike. See ei olegi nii lihtne, kui oled siiamaani istunud kliimaseadmega kontoris ja ainus kord, kui oled 40 °C kuumust tundnud, oli puhkuse ajal rannas. Kuid mõned õppetunnid hiljem oled jälle targem. Sel aastal sain teada, et on parem alustada tööd kell 7:00, et saaksid mõne tunni töötada enam vähem talutava temperatuuriga ning õppisin ka seda, et ei ole mõistlik kasutada taimset ja keskkonnasõbralikku päikesekreemi, sest muidu söövad putukad sind lihtsalt elusalt ära (ai!). Samuti tuleks kraanivee asemel juua mineraalvett, sest muidu kaob üsna pea kehast igasugune magneesiumi varu ja seda ma ausalt öeldes ei soovita :D
Armastus tee vastu.
Ma ei alustanud seda teekonda, sest ma armastasin teed nii väga, aga ma olen hakanud teed armastama tänu sellele teekonnale. Gruusias veedetud kuudel õppisin iga päev midagi uut ja põnevat selle imelise taime kohta - alustades sellest, milline muld, taimed ja putukad teepõõsale meeldivad ning lõpetades sellega, kui kõrgeks oleks vaja põõsas lõigata, et ta kõige tervem ja produktiivsem oleks. Kindlasti ei ole ka vähem huvitav tee tootmisprotsess. Nii põnev oli teada saada, et lõpptulemus muutub tohutult ainult selle pärast, et korjamise päeval oli ilm erinev või et väikene muudatus kuivatamise temperatuuris mõjutab tee maitseomadusi. Ja hiljem veel selle valminud tee degusteerimine! See on päris naljakas, kui avastad, et sinu sõnavara ei sisalda piisavalt sõnu, et kirjeldada tee lõhna ja maitset. Seega õpid terminoloogiat, kuid sellest veelgi olulisem - õpid eristama erinevaid maitseid. Ma olen kindel, et aasta tagasi ma ei teadnud, kui põnev tee ja kõik sellega seonduv tegelikult on. Ma ei suutnud seda lihtsalt ette kujutada.
Nii palju on veel õppida, kuid armastus tee vastu on süttinud ja iga päev kasvab põnevus, kui mõtlen, kui palju uusi asju sel aastal õpime.
Ootus.
Kuigi aasta oli täis ootusärevaid hetki, algas suurim ootus oktoobris, kui hakkasime lõpuks välja saatma omatehtud teed. Nüüdseks oleme peaaegu kõik 2018. aasta teed välja müünud. Loomulikult olid esimese aasta kogused üsna tagasihoidlikud, kuid siiski tähendab see meile väga palju, et nii mitmed inimesed on meid usaldanud. Ja ma pean ütlema, et oleme tagasiside üle olnud päris üllatunud. Loomulikult lootsime, et inimestele meeldib meie tee, kuid me tunnistasime endale ka seda, et see oli meie päris esimene aasta, nii et me oleks vabalt võinud reaalsusega vastu nägu saada ja tunnistada, et tegelikult me ikka ei tea küll, kuidas teed teha. Kuid meile on tulnud nii palju head tagasisidet, inimestelt, kellele maitseb meie tee! See tähendab, et kõik väljakutsed ja raskused, mis on sel teel on olnud, on olnud seda väärt jaa meie teemeistrid Hannes ja Tomas on tõestanud, et midagi pole võimatu :)
PS! Üsna pea hakkame 2019. aasta toodangut planeerima. Me ei võta kõiki eelmise aasta teesid uuesti tootmisesse ja vähendame erinevate sortide arvu. Seega, anna meile teada, milline oli sinu lemmik ja mida tahaksid 2019. aasta hooajal uuesti proovida.
Vaata ka, kuidas paar kuud tagasi hooaja kokku võtsime: