Segased tunded

Kolmenädalane puhkus Kristiinaga oli lõppemas. Uus-Meremaa oli minu unistuste sihtkoht olnud juba üle 10 aasta ja nüüd oli see tehtud. Pärast 4000 km pikkust sõitu läbi mõlema saare, olid meie emotsioonid pisut segased. Hingematvad vaated ja imeline loodus, kõrvuti mõnevõrra igavate linnadega, mis pärast tööpäeva lõppu tundusid otsekui mahajäetud olevat. Tunded olid segased ka koju tagasi sõitmise ja kontorisse naasmise osas. Pärast üle 10 aasta kestnud edukat karjääri, ligi 500 töötajaga transpordiettevõtte juhina, tundsin, et olen jõudmas tupikusse. Viimased aastad möödusid erinevate kriisidega võideldes (enamasti edukalt), kuid see oli nõudnud oma osa. Tundsin, et 3 nädalat ei ole enam jõu ja energia taastamiseks piisav. Lisaks olid aastatega lahku kasvanud minu ja ettevõtte omanike visioonid äri tulevikust, see tekitas omakorda igapäevaseid väiksemaid pingeid. Minu lepingu lõppemiseni oli jäänud 8 kuud ning sisimas teadsin, et aeg on uueks alguseks. Teadsin ka, et kohe järgmisesse ettevõttesse liikumine ei ole see, mida tahaksin või milleks valmis oleksin.

Aga mis oleks, kui võtaks pooleks aastaks aja maha, et maailma avastada?

Viinamarjaistandus Portugalis (vabandust, Rwanda)? 

Olles natuke tusane ees ootavast 48-tunnisest reisist külma Eestisse, hakkasime arutame, kuhu järgmisena reisida. Näiteks Aafrika on minu jaoks täiesti avastamata maa. Olen veetnud paar nädalat Punase mere äärsetes kuurortides, kuid sellega minu kokkupuude ka piirdub. Aafrikaga ei ole muidugi lihtne – paljude paikade puhul on suuri probleeme ohutuse, lennuliikluse tiheduse, viisade hankimise, puuduliku taristuga jne. Ma ei ole suur pakett-reiside fänn, samas ka mitte piisavalt seiklusjanuline ning seetõttu jäid mitmed variandid sinnapaika. Alles jäi siiski arvestav hulk valikuid ja pärast mitmeid reise Lõuna-Ameerikasse ja Aasiasse, tundus plaan siiski arutamist väärt.

Näiteks, kui palju te teate Rwandast? Ilmselt suhteliselt vähe. Mitmed võib-olla mäletavad 90ndatel toimunud genotsiidi, aga see on väike riik keset hiiglaslikku kontinenti ning endiselt üks maailma vaesemaid paiku – kindlasti mitte väga kõlav tutvustus. Olin varem lugenud Rwanda kiirest majanduslikust arengust ning turismi kasvust ning need erinevad väiksed killud andsid kokku täpselt parasjagu infot, et teemat lähemalt uurida. Vaadates läbi artikleid, mida oli üsna limiteeritud hulgal kätte saada, leidsin mitmeid lugusid Rwanda paljulubavast teetööstusest ja raporteid investeerimisvõimalustest riigi põllumajandusse.

See tõi mulle meelde ühe ammuse unistuse. See oli tõeline unelm, mitte nagu täiesti tehtav eesmärk külastada Uus-Meremaad. Üks nendest hägustest, „ühel päeval, võib-olla, kui asjad lähevad hästi“, tüüpi unistustest, mis meil kõigil on, aga mis kipuvad põhjusel või teisel alati tulevikku lükkuma, alati leidub vabandus riske mitte võtta ning päriselt tegutsema mitte hakata. Tegelikult oli selliseid unistusi kaks, mis jälle ennast meenutasid. Esiteks – kasvasin üles väikelinnas. Lapsena oli mu vanematel väike 50 hektari suuruse maalapiga talu, kus möödusid kõik minu suved – peamiselt põllul töötamise või lehmade talitamise tähe all. Maal kasvanuna ei tundunud suuremad linnad kunagi ülemäära kodustena. Mulle meeldib ostukeskusi külastada ja kõrgete tornmajadega kaunistatud linnasiluetti vaadata, aga nädalavahetustel, et päriselt välja puhata, tahan ikkagi sellest välja saada, eemale pidevast mürast ja ümbritsevatest inimeste hulkadest. Nii tabasin ennast tihti mõttelt, et ühel imelisel päeval on mul väike maja või talu, koht, kus saaksin veeta idüllilisi nädalavahetusi ning suvesid.

Teiseks – teate, mis mulle Eestis ei meeldi? Ilm. Viimased aastad on meid kostitanud 10 kuud kestva sügisega – külm, märg ja tuuline. Ei mingit korralikku talve ega suve. Poole aastast ootad suve ja ka siis ei küündi kraadiklaas üle 20°C... Jube tüütu. Nii ongi minu unisteks olnud omada väikest viinamarja- või oliiviistandust või lihtsalt pisemat talu Lõuna-Euroopas (näiteks Portugalis, mis on olnud üheks lemmikutest :) ), kuhu saaks selle ebameeldiva sügise eest aeg-ajalt põgeneda.

Ja nii ma seal istusin – Uus-Meremaal, Mangonuis, meie korteri verandal, lugemas ja mõtlemas...mis oleks, kui Rwandas oleks üks heleroheline teepõld?

Tuleb välja, et see oligi esimene seeme Renegade Tea Estate loomiseks...

Mis sai Rwandast? Loe järgmisest postitusest.