Oleme Gruusias olnud nüüdseks 2 kuud. See tundub tegelikult rohkem nagu 2 aastat ja ma ei mõtle seda sugugi negatiivselt. Kuigi siinne elu erineb paljuski sellest, millega olime Eestis harjunud, oleme tänaseks juba täitsa kohanenud. Eks ma leian end vahel meie Eesti elule ja sealsetele inimestele mõtlemast, aga pean tunnistama, et mulle ikka väga meeldib siin.
Viimati jagasin oma mõtteid ja emotsioone juuni lõpus. Tol hetkel olime veel endiselt terve perega Eestis ning puudus igasugune arusaam, et millal me siis tegelikult Gruusiasse tagasi saame. Hannes ja Kristiina olid selleks ajaks omapead Gruusias olnud juba 4 kuud - tegelenud istandustega, saagi korjetega, teede tegemisega, teede pakendamisega kõigega. Seda blogipostitust saad lugeda SIIT.
Valmistumine Gruusiasse kolimiseks
Pärast 6 kuud kestnud teadmatust ja ootamist, jõudsime mina ja Kendrick Gruusiasse septembri keskpaigas. Mario jõudis siia umbes kuu aega enne meie saabumist. Meil lihtsalt ei olnud võimalik osta pileteid samale lennule, sest hinnad olid ebareaalselt kõrged ja kokkuvõttes arvan ma, et nii oli isegi parem. Kuna meil oli teede pakendamisse tekkinud mitme nädalane paus, sest Gruusias kohapeal ei olnud lihtsalt piisavalt ressurssi, olid Mario päevad täielikult sisustatud. Meil oli mitusada kilo teed, mis oli tarvis väga piiratud ajaga pakitud saada (me teeme endiselt kõike käsitsi) ja nii sai Mario täielikult tööle keskenduda.
Need 3 nädalat Kendrickuga Eestis kahekesi olid minu jaoks keerulised ja just emotsionaalses mõttes. Mäletan veel täiesti selgelt päeva, mil Mario lennujaama viisin. Ma olin ikka väga hirmul. Kuna olukord maailmas hakkas uuesti tuure üles võtma, siis tekkis hirm, et võib olla tühistatakse selle kolme nädala jooksul kõik lennud uuesti ja kes teab, millal me järgmine kord teineteist näeksime. Õnneks seda ei juhtunud.
Joonistasime Kendrickuga kalendri, et saaksime sealt igal õhtul ühe päeva maha kriipsutada ja nii kuni oma Gruusia lennuni. Seda lihtsalt selleks, et meenutada, kui palju aega meil tegelikult veel Eestis oli jäänud ja ma püüdsin ka tema jaoks olukorda põnevamaks muuta. Iga päev sain öelda, et oleme jälle päevakese lähemal issi ja teepõõsaste nägemisele . Ta tundis sellest suurt rõõmu.
Kendrick oma kalendriga päeval, mil alustasime reisi Gruusiasse
Ma arvan, et mind tegi eriti emotsionaalseks asjaolu, et Kendrick ei näe pikka aega oma vanavanemaid. Kuna elasime Eestis kõik üksteisest 5 km raadiuses, oli ta harjunud neid tihti nägema ja ta nautis seda aega alati väga. Mul tekkis tunne, et võtame ära ühe tõeliselt olulise osa tema elust. Me elame küll 21. sajandil ja ma tean, et see pole nii dramaatiline, sest me võime videokõnede kaudu üksteist igal ajal näha, kuid see pole ju sama...
Esimesed nädalad olid rasked
Kui me lõpuks 17. septembril Gruusiasse jõudsime, tuli Mario meile Tbilisisse vastu. Kell oli kohaliku aja järgi umbes 3 hommikul ja Kendrick oli terve reisi vältel maganud ainult 2 tundi (alustasime oma reisi päev varem kell 12 lõunal, ta polnud sel hetkel kaugeltki puhanud). "Me lendasime lennukiga ja otsisime sind, issi!" olid esimesed sõnad, mis Kendricku suust tulid, kui nägi Mariot lennujaama ees ootamas ja sisimas ma jälle nutsin. Mul oli nii hea meel, et olime lõpuks kõik koos ühes kohas.
Taaskohtumine Marioga Tbilisi lennujaamas
Esimestel nädalatel valdasid mind siiski segased tunded. Ühest küljest olin õnnelik, et lõpuks saime kõik siin koos olla, teisalt olin Kendricku pärast õnnetu. Ehkki Kendrick on üsna tark väike tegelane, ei saanud ta täielikult aru, mida see Gruusiasse kolimine tegelikult tähendas - ta kordas pidevalt, et tahab minna meie päris koju (Eestisse) ja tahab minna vanavanemate juurde. See on jälle vägagi loogiline - mida muud saaks oodata ühelt 2,5-aastaselt lapselt. Ma arvan, et kulus umbes kuu, kui ta selle mõttega harjus, et me nüüd tegelikult elamegi siin ning ei saa lihtsalt autosse istuda ja vanavanematele külla sõita.
Teine suur muutus oli tema jaoks kohalik lastehoid - uued õpetajad, uued lapsed, uus keel, kõik oli tema jaoks uus. See on olnud meie kõigi jaoks päris emotsionaalne kogemus. Ma olen igal korral nutnud, kui Kendricku lasteaeda ära viin. Väga raske on näha teda nii kurva ja pettununa, kuid tean, et selle kõigega harjumine võtab aega ja tegelikult on viimased paar korda see üleandmise protsess olnud juba kordades parem, nii et tunneli lõpus on siiski mingisugune valgus. Positiivne on ka see, et pärast päeva lastehoius räägib ta tegelikult suure entusiasmiga asjadest, mida nad teiste lastega tegid ja et ta õppis taas ühe gruusiakeelse sõna „gamarjoba” (mis tähendab „tere” ja mida ta tegelikult juba ammu teab :D).
Kendrick käib meiega ikka ka istandustes ja kaasame teda oma tegemistesse nii palju kui võimalik. Talle meeldib väga teepõõsaste vahel ringi joosta ja vaadata, kuidas mehed istanduses tööd teevad, teeseldes, et teeb neid samu asju, mida nemadki. Ta naudib elu loomade ja looduse keskel, mis on väga äge.
Kendrick istanduse elu nautimas
Gruusia eluga taasharjumine
Pärast aastat Eestis olemist, on Gruusia eluga taasharjumine olnud üsna lihtne. Elame samas kohas, kus varem - tunneme naabreid ja inimesi enda ümber, tunneme oma naabruskonda. Kui käisin esimest korda kohalikul turul oma kartuliproualt kartuleid ostmas, olles vahepeal aasta ära olnud, tundis ta meid kohe ära ja küsis, kuidas meil ikka läinud on ja tõdes, et pole meid juba aastakese näinud... On tore näha vanu tuttavaid nägusid, kes meid ka tegelikult mäletavad ja see soe vastuvõtt tekitab väga koduse tunde. See on midagi, mis mulle kohalike inimeste puhul väga meeldib - nad võivad olla nii heasüdamlikud ja ka abivalmid. Kindlasti on erandeid, kuid õnneks on mul olnud enamasti positiivsed kogemused.
Oleme Kendrickuga enamus lähiümbruskonna mänguväljakud ära testinud
Siit üks hea näide nende abivalmidusest. Ühel päeval läksime Marioga vineeri ostma. Hindasime oma auto suurust “veidi” üle ja pidime oma rumalust tunnistama, aga kuna me ei tahtnud, et see vineer raisku läheks, palusime ühelt poe töötajalt saagi, et saaksime selle pooleks lõigata. Meil on siin endiselt üsna suur keelebarjäär, nii et me ei saanud tegelikult aru, mida see mees täpselt ütles, kuid mul oli tunne, et ta saabub hetke pärast saega. Siis tuli veel üks tüüp, nad rääkisid midagi omavahel ja pärast seda tundus, et mingit saagi ikkagi ei tule. Nojah, okei siis. Otsustasime oma vineeri sinna jätta ja hiljem saega tagasi tulla, et see ikkagi pooleks lõigata ja ära viia. Järsku ilmus välja mees saega ja siis läks olukord päris naljakaks. Lõpuks saagis 5 grusiini vahetustega meie vineerplaati. Lihtsalt selleks, et me kaks lolli saaksime selle oma autosse ära mahutatud :D
Miks me üldse jäädavalt Gruusiasse kolisime
Lisaks sellele, et taasharjume siin kohaliku eluga, on meil igapäevaselt kõvasti tööd istandustes. See on ka tegelikult põhjus, miks me siia jäädavalt kolisime - et siin oleks keegi, kes hoolitseb aastaringselt istanduste eest ja koordineerib põllutöid. Eelmised talveperioodid toimetasime siin vahetustega ja keegi meist pole varasemalt Gruusias talvitunud. Nüüd vastutab Mario meie istanduste eest. Kindlasti on see tohutu õppimisprotsess, aga noh, keegi meist ei teadnud ju ka midagi tee kasvatamisest ja valmistamisest ning nüüd, 3 hooaega hiljem, on meie teed saanud tunnustuse nii mõneltki teemaailma inimeselt. Seega arvan, et teeme vähemalt midagi õigesti ja kuni oleme ise õppimiseks avatud, ei kahtle ma meis :)
Mario ja Soso põllutööde üle arutlemas
Minu roll on toetada Mariot ja jagada teiega meie igapäevaseid tegemisi. Näidata meie töö edusamme ja ka raskemaid hetki, kaasata teid meie teekonnale Gruusias. Pean tunnistama, et elu Gruusias ilma ülejäänud meeskonnata on veidi imelik, aga kuna oleme teistega igapäevaselt kontaktis, siis päris üksikuna me siin end ei tunne. Kui, siis ainult mõnel eriti kehval päeval.
Hetkeolukord Gruusias
Kui te mõtlete, et mis on olukord seoses pandeemiaga siin Gruusias, siis pole see just kiita. Ma üritan sellele mitte keskenduda, et see mind kuidagi negatiivselt mõjutama ei hakkaks. Hetkel on meil üle 3500 juhtumi päevas (Gruusia elanike arv on umbes 3,7 miljonit). Koolid ja lasteaiad on jälle suletud, mõned neist on olnud suletud alates pandeemia algusest. Maski kandmine avalikes kinnistes kohtades on olnud kohustuslik juba märtsist ja paar nädalat on mask kohustuslik olnud ka avalikes avatud kohtades. Loomulikult on piirangud ka grupi kogunemistel. Lisaks sellele on meil ka liikumiskeeld, seega ei tohi me olla väljas ajavahemikus 22.00–5.00. Mõne jaoks kõlab see tänapäeval ilmselt normaalsusena, kuid ma kipun kõike siiski Eestiga võrdlema, kuna olin seal septembri keskpaigani ja see erineb paljuski sealsetest piirangutest.
Kokkuvõtteks...
Igaljuhul ... ma arvan, et pean siin otsad vaikselt kokku tõmbama, muidu läheb liiga pikaks. Kokkuvõtvalt oleme tänulikud, et saame siin olla ja loodetavasti kannab meie praegune töö eesoleval korjeperioodil vilja. Mind teeb veidi kurvaks asjaolu, et me ei näe jõulude ajal oma peresid. Kogu oma 29 eluaasta jooksul pole möödunud ühtegi jõuluõhtut ilma terve pereta, kuid arvan, et korraldame näiteks virtuaalse jõuluõhtu söömaaaja, vähemalt midagigi... Mul pole tegelikult aimugi, millal me koduseid päriselt näha saame, kuid kuna aeg siin lendab, on mul siiski lootus, et see juhtub kiiremini, kui me arvata oskame.
Lõpetuseks midagi eriti toredat - meil siin on mandariinihooaeg ja see tekitab minus küll elevust! Täna käisime mandariine (ja sidruneid) korjamas ja ma pole nii maitsvaid vilju oma elus saanud. Ma arvan, et ma näen ise ka varsti välja nagu mandariin:)
Ostsin kogemata mütsi sildiga "Everything is possible",loodetavasti on see hea enne :D
Kirjutas Hanna