Esimene külaskäik Gruusia teeistandustesse jääb mulle alatiseks meelde, sest see algas ühe kõige piinlikuma looga minu tööelu jooksul. Aga sellest pisut hiljem 😊
Chkhorotsku, Gruusia. Mahajäetud teeistandus.
Oli aprilli lõpp, kolm kuud oli möödunud ajast, kui meil oli tekkinud idee oma teeistandusest. Viimase paari kuu jooksul oli minu suhtlus erinevate Gruusia ametkondadega üsna tihe. Hulgaliselt kõnesid ja e-maile. Kõik olid rõõmsad ja abivalmid, kuid üldiselt jäi mulle mulje, et meid ei võetud kuigi tõsiselt. Korduvad küsimused nagu: „Vabandage, kust te pärit olete?“ või „Mis teefirmat te esindate?“ jätsid mulje, et meie soov Gruusia teeistandusi taastama hakata oli tõenäoliselt enamike grusiinide jaoks liiga „renegade“.
Meie esimesel reisil oli seetõttu kaks eesmärki – esiteks saada enda jaoks reaalselt valitsevast olukorrast pisut selgem pilt ning teiseks tõestada, et meie huvi on midagi tõsisemat kui suvaline uitmõte. Selleks ajaks, kui lennuk Tbilisis maandus oli mul üsna selge arusaam sellest, mida tuleks teha, et osaleda programmis „Gruusia tee“. Programm nägi ette võimaluse mahajäetud teeistandused Gruusia riigilt 25 aastaks üsna sümboolse summa eest rendile võtta, juhul kui võtame endale rea kohustusi nagu tehase ehitamine ning tootmisnormide täitmine.
Kõik oli tore, kuid peamine küsimus (millele keegi ei paistnud vastust teadvat) oli – kuidas me need istandused üles leiame ja õige välja valime? Ma olin segaduses. Ametkond, kes vastutas Gruusias programmi koordineerimise eest, ütles, et neil mahajäetud istanduste nimekiri puudub. Palju lisainfot ei olnud ka Gruusia põllumajandusministeeriumil. Nimetada osati piirkondi – Samegrelo, Guria ja Adjara, kuid sellega kõik ka suuresti piirdus. Proovides järgmiseks nende maakondadega ühendust võtta, seisin probleemi ees, mille nimi on keelebarjäär. Õnneks tuli mul idee võtta ühendust Gruusia saatkonnaga Eestis (kes on meid möödunud aasta jooksul väga palju aidanud, aitäh!) ning nii saime projektiga jälle edasi liikuda. Meie külastuse ajaks oli mul juba hulgaliselt kontakte ning mõned kokku lepitud kohtumised nii Tbilisis kui ka erinevates maakondades.
Oli selge, et vähemalt Tbilisis ei olnud kellelgi selget arusaama või infot istanduste kohta või vähemalt ei õnnestunud meil sellise inimesega kohtuda. Olgu, mis siis ikka. Eeldasin, et regioonides, kus kunagi tee kasvas, leidub kindlasti ka täpsemat teavet. Leppisime kokku kohtumise Samegrelo maakonnas, Lääne-Gruusias, ja lootused olid kõrged.
Ja siis tuli see piinlik koht... Mul ei olnud tegelikult aimugi, kellega me seal täpselt kohtuma pidime... Kuidagi olin aru saanud, et see on keegi põllumajandusosakonnast, kes annab meile täpsemat infot erinevate võimalike istanduste kohta ning näitab meile pisut ümbrust. Kontrollisin eeldatavat sõiduaega (loomulikult Google mapsi abil) ja asusime hommikul teele. Kahjuks ei läinud kõik nii kiirelt, kui ma arvasin. Teedel jalutavad lehmad, tundmatud teed ja kohtumine politseiga, kes meid väikese rikkumise pärast peatas... Kui olime maakonna keskusele Zugdidile lähenemas, oli selge, et jääme umbes tund aega hiljaks. Kuigi ma olen üldiselt alati õigel ajal kokku lepitud kohas ja ootan seda ka teistelt, ei olnud mul nüüd muud valikut, kui mulle antud kontaktnumbrile helistada. Teavitasin teda hilinemisest ja arvasin, et pole vast hullu...
Saabumisel juhatati mind suurde koosolekuruumi, kus kümmekond inimest juba ootas. Huvitav. Lisandus veel inimesi ning siis teavitati, et koosolek algab, kui kuberner jõuab. Kuberner...? Olin segaduses. Umbes viie minuti pärast sain aru, et kohtumine toimub tõepoolest piirkonna kuberneriga ning ülejäänud kuus laua taga istuvat inimest olid nende valdade juhid, kus tee kunagi kasvanud oli... Valus. Püüdsin end siiski kokku võtta ja süüdistasin hilinemises peamiselt politseid. Tundub, et vähemalt tõsiseltvõetavuse probleemi olime lahendanud.
Teise poole päevast sõitsime lähimates valdades ringi ja nägime esimesi hüljatud istandusi. Lisaks nägime Lääne-Gruusia imelist loodust, palju teel uitavaid lehmi ja sigu ja pisut räämas külasid. Päeva lõpuks osutus kõik siiski pisut hägusemaks, kui olin oodanud... Meile näidati paari kohta siin ja seal, kuid kus olid need tuhanded hektarid, millest olin lugenud? Tuuritasime veel paar päeva Gruusia külades ja oli selge, et unarusse jäetud teepõlde võib leida kõikjalt, aga kui tahtsime mingit konkreetset istandust leida ja sellega midagi ette võtta, siis pidime need istandused suuresti ise leidma.
Aga KUIDAS??? Ise istanduste vahel ringi sõites salvestasin mõned koordinaadid enda telefoni. Sisestasin need ühel õhtul oma arvutis Google Maps'i ja zoomisin pisut sisse. Ja siis läks pirn põlema. Hoolimata kolmekümnest möödunud aastast, oli istanduste jälg satelliidipiltidelt selgesti näha... Selgelt joonistusid välja põldude read, isegi kui kohapeal vaadates nägi kogu plats välja nagu hüljatud võsa või metsanoorendik. Vau! Järgmise paari nädala jooksul veetsin iga vaba hetke Google mapsis Lääne-Gruusiat avastades ja tõenäoliste istanduste asukohti märgistades. Kuu jooksul sai märgistatud rohkem kui 40 asukohta ning mitte ükski neist ei osutunud valeks. Hiljem võttis kõikide kohtade külastamine nii mõnegi nädala, aga vähemalt tunnen ma nüüd mõnda piirkonda Lääne-Gruusias paremini kui suurt osa Eestist. Naljakas, kuidas Google maps meid esimest korda Gruusias nii rängalt alt vedas, aga hiljem hoopis suurimaks päästjaks osutus.
Screenshot Renegade Estate'ist Google Maps'i kaudu (enne istanduse puhastamist).
On isegi pisut irooniline, et lõpuks juhtus nii, et kõik meie valitud istandused asuvad Imereti's, piirkonnas, mis ümbritseb Kutaisi linna ja mida meile otsingute alguses isegi ei mainitud. Esimene istandus, mille umbrohust puhastasime asub Tskaltubo omavalitsuses ja see oli üks viimaseid piirkondi, mida me külastasime, kui mingi hetk oma otsinguala laiendasime. Tundub, et parimad asjad tulevad viimasena. Tskaltubos oli kunagi rohkem kui 500 hektarit teepõlde ja vaid 5 kilomeetri kaugusel meie istandusest on kunagise hiigeltehase varemed - Ophurchkheti teetehas, mis kunagi töötles paar tuhat tonni teelehti aastas. Tänane seis on paraku selline, et lisaks paarile perekonnale, kes külades teed oma tarbeks ja turul müümiseks kasvatavad, oleme meie esimene ettevõte, kes selles piirkonnas jälle teed tootma hakkab.
Esimesed teelehed, mis ise korjasin.